Seljaaju suudab jalgu liigutada ka peaajust eraldatuna. Enamgi veel – seljaaju on võimeline uusi liigutusi meelde ka jätma. Seda saab kasutada taastusravis.
Aya Takeoka uurimisgrupp Jaapani RIKENi ajuteaduse keskusest (CBS) avaldas ajakirjas Science põneva uuringu, millest võib kasu olla taastusravis pärast seljaaju vigastust. Nad leidsid kaks seljaaju rakkude rühma, millest üks on vajalik uute liikumiste õppimiseks ja teine nende liikumiste meeleshoidmiseks.
Et jalgade liikumist saab esile kutsuda ja treenida ka siis, kui ühendus peaajuga puudub, on teada pikka aega. Kõige ilmekamalt on see väljendunud putukatel. Seni pole aga keegi täpselt aru saanud, kuidas see võimalik on, kuid ilma seda mõistmata pole nähtus palju enamat kui veider tõsiasi. Nagu Takeoka selgitab: “Aluseks olevast mehhanismist ülevaate saamine on oluline, kui tahame mõista tervete inimeste liikumise automaatsuse aluseid ja kasutada neid teadmisi seljaaju vigastusejärgse taastumise parandamiseks.”
Eesmärk on parandada seljaaju taastumist
Hiirtega tehtud katsed näitasid, et uute liikumiste õppimiseks ja nende meelespidamiseks olukorras, kus peaajuga ühendus puudub, on vaja kahte gruppi seljaaju rakke, sh Renshaw rakke, ja kindlate geenide aktiivsust. Katsed näitasid ka seda, et tegevuste järjekord on uute liikumiste meeldejätmisel oluline.
“Need tulemused mitte ainult ei sea kahtluse alla levinud arvamust, et motoorne õppimine ja mälu piirduvad ainult peaaju ahelatega,” ütleb Takeoka, “vaid me näitasime, et saame manipuleerida seljaaju motoorset meenutamist, millel on mõju ravile, mille eesmärk on parandada seljaaju taastumist.”
Pikemate liikumiste seeriate õpetamiseni inimestele praktikas – rääkimata siis nende sujuvast kasutusest – on muidugi pikk maa minna. Ilmselt on neid rakke ja geene veelgi, mis protsessi mõjutavad ning mille kindlakstegemine seisab alles ees.
Uuring on siin: https://www.science.org/doi/10.1126/science.adf6801