Pittsburghi ülikooli uuring ütleb, et immuunsüsteemi mõjutamine võib ennetada või ka ravida igemete haigust, mis võib teid lõpuks hammastest ilma jätta.
Ajakirjas Proceedings of the National Academy of Sciences avaldatud uuring näitas, et immuunsust mõjutavate kemokiinide CCL2 otse igemetesse viimine pärssis luukadu ja kiirendas luu paranemist igemeprobleemidega katseloomadel. Kemokiinid on rakkude poolt toodetavad väikesed valgumolekulid, mille ülesanne on sisuliselt mitmete rakkude “sundviimine” põletikukoldesse ning ka valgevereliblede tegevuse reguleerimine.
Bakterid ei põhjusta igemehaigusi?
“Igemehaiguste ravi on alati keskendunud bakterite sihtimisele, kuid bakterid ei põhjusta haigust. Pigem käivitavad nad haiguse, aktiveerides immuunsüsteemi, mis põhjustab põletikku ja luukadu hammaste ümber, ”ütles vanemautor Charles Sfeir. “Meie uuring näitab, et see on kahesuunaline tänav: immuunsüsteemiga saame muuta bakterite kooslust ja takistada haiguse esinemist või peatada selle progresseerumist.”
Sfeir tegi koostööd Steven Little’iga, Swanson School of Engineering’i keemia- ja naftatehnika osakonna tunnustatud professori ja juhataja ning McGowani regeneratiivse meditsiini instituudi liikmega, kes töötas välja mikroosakesed, mis tagavad CCL2 püsiva vabanemise.
Täiesti erinev lähenemine igemehaigustele
“Insenertehniliste süsteemide potentsiaal interakteeruda periodontaalse ruumi immuunsüsteemiga on tohutu ja kujutab endast täiesti erinevat viisi haiguste raviks võrreldes sellega, mida praegu kliiniliselt tehakse,” ütles Little. “See koostöö dr Sfeiriga on järjekordne tõend seda tüüpi tehnoloogiate põnevast tulevikust.”
Mostafa Shehabeldini juhtimisel kutsusid teadlased hiirtel esile igemepõletiku, sidudes ümber hamba siidikiu. Siidikiule koguneb kiiresti baktereid, kutsudes esile põletiku, mis hakkab juba nelja päevaga hävitama hambaid ümbritsevat kude.
Igemehaiguste ravi katse
Et näha, kas CCL2 võib ennetada igemehaigust või ravida kiiresti edasiarenevat haigust, ravisid teadlased loomi mikroosakestega samaaegselt siidikiu sidumisega või siis neli päeva pärast seda. Samuti uurisid nad, kas CCL2 mõjutab haigust, kui ravida hiiri mikroosakestega siis, kui nad siidi eemaldasid.
Kõigil kolmel juhul aitas CCL2-ravi ennetada või ravida igemehaigust, vähendades luukadu ja parandades luude paranemist.
Selle kasuliku mõju põhjustasid muutused makrofaagides ehk valgetes verelibledes, mis tapavad mikroorganisme, eemaldavad surnud rakke ja stimuleerivad teisi immuunrakke. Igemehaiguse puhul on enamik makrofaage põletikulist M1 tüüpi, kuid ravi CCL2-ga muutis need põletikuvastaseks M2-tüübiks.
Süst muudab suuõõne mikrobioomi
Mikroosakeste süstimine muutis ka suuõõne mikrobioomi, vähendades või hoides ära mõnede igemehaigusega seotud bakteriliikide arvukuse suurenemise.
“Igemehaigus on äärmiselt laialt levinud põletikuline haigus, mis mõjutab paljusid patsiente erineva raskusastmega,” ütles Sfeir. “See uuring on põnev, kuna sellel on potentsiaal mõjutada nii paljusid inimesi.”
Sfeiri sõnul, kes loodab järgmises uuringus katsetada seda uut lähenemisviisi igemehaiguse raviks, et CCL2 saaks kasutada täiendava ravina regulaarse hambapuhastuse ja antimikroobsete ainete kõrval.
Enamasti piisab põletiku likvideerimiseks hammaste puhastamisest
“70–80 protsendil igemehaigusega inimestel puhastatakse hambad ära ja põletik kaob,” ütles Sfeir. “Kuid väikesel osal patsientidest, kuigi nad puhastavad hambaid korrapäraselt ja neil on hea suuhügieen, tekib siiski luude hävimine. Selle agressiivse igemehaiguse jaoks pole meil veel head ravi. See on koht, kus me arvame, et immuunsüsteemi moduleerimine CCL2-ga aitaks tõesti kaasa.”
Leiud pakuvad ka uusi teadmisi immuunsüsteemi ja mikrobioomi vastasmõjude mõistmiseks.
“Suuõõs on üks väheseid inimkeha piirkondi, kus saab uurida mikroobide ja immuunsüsteemi vahelisi koostoimeid ning see on palju paremini ligipääsetav kui muud piirkonnad, nagu soolestik ja kopsud,” ütles Sfeir. “See muudab igemehaiguse tõeliselt oluliseks mudelsüsteemiks muude immuunsüsteemi poolt põhjustatud haiguste jaoks.”
Uuringu viide: https://www.pnas.org/doi/10.1073/pnas.2400528121
Loe ka 100-kordne nägemise paranemine – geeniteraapia töötab!
