Aastast 2010 on uskumustele lisandunud ka mõningaid piltlikke kinnitusi, et kontaktitult lamav inimene võib tegelikult teadvusel olla.
Me oleme filmides näinud, et koomas inimesed liigutavad silmalauge või pigistavad lähedase kätt, et oma teadvuselolekust märku anda. Kuid enamasti on reaalsus haiglas karmim – mingeid kontaktimärke pole näha.
Paljud koomas inimeste lähedased on aga uskunud, et vaatamata igasuguste teadvusemärkide puudumisele, kuuleb neile kallis inimene neid siiski.
Uskumustest on jõutud tõenditeni
Värskelt on The New England Journal of Medicine avaldanud uurimistöö, mis viitab, et teadvusel olijaid on tegelikult rohkem kui seni oletadagi osati.
Kuues rahvusvahelises keskuses läbiviidud uuring kasutas nende ajukahjustusega patsientide teadvuse uurimiseks, kes mingeid füüsilisi märke teadvuselolekust ei näita, funktsionaalse magnetresonantstomograafia (fMRI) ja elektroentsefalograafia (EEG) abi.
Uuringuviis oli vägagi nutikas. Kuna füüsilised märguanded olid suhtluseks välistatud, siis kasutati teadvuselolijate leidmiseks mõtteid. Teadlased küsisid inimestel küsimusi, millele on võimalik vastata jah või ei. Näiteks seda, kas tal on vendi või õdesid. Et edastada “jah” vastus, tuli näiteks ette kujutada, et mängid tennist, “ei” vastuse edastamiseks aga käelaba rusikasse surumist ja avamist. Nendele tegevustele mõtlemisele vastav aktiivsus ajus on masinatega hästi jälgitav ja eristatav.
Teadvuselolijaid on veerand või isegi kolmandik
Ehmatav ja ühtlasi lootustandev on tõdemus, et tervelt veerand neist, kes ei ilmutanud mingeid füüsilisi teadvuseloleku märke, näitasid selgeid märke sellest, et nad täidavad mõttes arstide palve ühte või teist liikumist ette kujutada. Tervelt üks kolmest patsiendist (38%) näitas aga, et nad reageerivad arstide sõnadele ühel või teisel viisil, kuigi nad ei suuda täpselt juhist järgida.
Mis sellest järeldub?
Võib oletada, et teadvuse (osaline) säilumine lisab paranemise võimalusi.
Võimalik, et nii saab inimeselt küsida, kas ta tahab oma kunagi tehtud otsuse, et ta sellises seisus olles masinatest lahti ühendataks, ülevaadata.
Nende jaoks, kes suudavad kontakti märke näidata mõttetegevuse ehk ajuaktiivsuse tasemel, peaks öösel valgustust mahendama, päeval klappidest näiteks lemmik-raadiojaama või heliraamatut kuulata laskma. Neilt saab küsida, kas nad tunnevad valu või ehk tahavad nad, et neid masseeritaks.
Nende inimeste lähedased saaksid kindlustunde, et mingi kontakt võib olla ning et nende külastused ja ka usalduslikud monoloogid omavad suuremat mõtet. Ka lähedase paranemisvõimaluste mõttes.
Plusside kõrval on ka miinuseid
Me teame nüüd, et on päris palju inimesi, kes on oma kehas nagu vangis, omamata mitte mingit suhtlusvõimalust ja olles ise sellest täiesti teadlik. Kujutage ette ennast sellises olukorras … Sa ei näe päevavalgust, lamp põleb kogu aeg, sul võivad olla valud või sügeleb sul kuskilt, aga sa ei saa isegi valuvaigistit küsida. Sinust räägitakse nagu kehast sinu kuuldes, sa ei suuda lähedastele oma olekust kuidagi teada anda …
Kas meie tervishoiusüsteemis, mis on niigi viimase võimaluseni “optimeeritud”, on inimesi, kes jaksavad veel ka selle teema ette võtta? Tomograafid on ju olemas, aga kas on inimesi, kes üritaks uuringus toodud metoodikat rakendada ja sellest järeldusi teha? Kas maksumaksja nõustub maksma lisatöö ja ümberkorralduste eest? Kes ja millal suudab läbinärida eetiliste probleemide virvarri, mis seonduvad ravi lõpetamise ja masinate väljalülitamisega?
Uuring 2024: Cognitive Motor Dissociation in Disorders of Consciousness https://www.nejm.org/doi/full/10.1056/NEJMoa2400645 ; 2010: Willful modulation of brain activity in disorders of consciousness
Loe ka 14 viisi aju töö parandamiseks ja dementsuse vältimiseks