Küttimine, mitte kliimamuutus, mängis otsustavat rolli selles, et suured imetajad viimase 50 000 aasta jooksul välja surid. See on Aarhusi ülikooli teadlaste järeldus 300 teadusartikli põhjal.
Aastakümneid kestnud vaidlus väljasuremise üle
Arutelu, kas inimesed või kliimamuutused põhjustasid paljude suurte imetajate, lindude ja roomajate väljasuremise, on kestnud aastakümneid.
“Suurte” all peetakse silmas loomi, kes kaaluvad vähemalt 45 kilogrammi. Seda tuntakse megafaunana. Viimase 50 000 aasta jooksul suri välja vähemalt 161 imetajaliiki. See arv põhineb seni leitud säilmetel.
Suured rohusööjad – megaherbivoorid – kannatasid küttimise tõttu enim
Kõige rängemalt said kannatada neist suurimad – tonnist enam kaaluvad maismaal elavad rohusööjad ehk megaherbivoorid. Viiskümmend tuhat aastat tagasi elas 57 liiki megaherbivoore. Tänaseks on alles vaid 11. Nende liikide populatsioonid on samuti drastiliselt vähenenud, kuid mitte kuni täieliku väljasuremiseni.
Taani Riikliku Uurimisfondi biosfääri ökoloogilise dünaamika keskuse (ECONOVO) uurimisrühm Århusi ülikoolis järeldab nüüd, et paljud väljasurnud liigid kadusid küttimise tõttu.
Cambridge Prisms: Extinction.
Järeldused esitati ülevaateartiklis, mis avaldati teadusajakirjas Cambridge Prisms: Extinction. Aarhusi ülikooli teadlased ühendasid uuringuid, mis on otseselt seotud suurte loomade väljasuremisega, näiteks:
– liikide väljasuremise ajastus
– Loomade toitumiseelistused
– Kliima- ja elupaiganõuded
– Geneetilised hinnangud varasemate populatsioonide suuruse kohta
– Tõendid küttimise kohta
– Kliimaajalugu viimase 1-3 miljoni aasta jooksul
– Taimkatte ajalugu viimase 1-3 miljoni aasta jooksul
– Fauna areng ja dünaamika viimase 66 miljoni aasta jooksul
– Arheoloogilised andmed inimese laienemise ja elustiili, sealhulgas toitumiseelistuste kohta
See joonis näitab, kuidas suurte imetajate väljasuremine kvaternaari lõpus on seotud nende keha suurusega. Ülal üleilmne jaotus, kus on näidatud looma kaal ja allesolevate/väljasurnud liikide arv, alumine osa jagab selle mandrite kaupa. Mustad numbrid tähistavad sel ajal elanud liikide koguarvu. Punased numbrid näitavad väljasurnud liike. Illustratsioon: Århusi ülikool ECONOVO / Cambridge’i prismad: väljasuremine. CC BY-NC
Reklaam
Kliimamuutustel oli eeldatust väiksem roll
Dramaatilised kliimamuutused viimastel jääaegadel (tuntud kui hiline pleistotseen, 130 000 kuni 11 000 aastat tagasi) mõjutasid kindlasti nii suurte kui ka väikeste loomade ja taimede populatsioone ja levikut kogu maailmas. Kuid märkimisväärseid väljasuremisi täheldati ainult suurte loomade, eriti kõige suuremate loomade seas.
Oluline tähelepanek on see, et eelmised, sama dramaatilised jääajad viimase paari miljoni aasta jooksul ei põhjustanud megafauna valikulist kadu. Eriti jääperioodide alguses põhjustasid uued külmad ja kuivad tingimused mõnes piirkonnas, näiteks Euroopas, puude ulatuslikku väljasuremist. Suurloomade valikulist väljasuremist aga ei toimunud.
Ainulaadne viimase 66 miljoni aasta jooksul
“Megafauna suur ja väga selektiivne kadu viimase 50 000 aasta jooksul on ainulaadne viimase 66 miljoni aasta jooksul. Varasemad kliimamuutuste perioodid ei toonud kaasa suuri, selektiivseid väljasuremisi, mis vaidleb vastu kliima olulisele rollile megafauna väljasuremises. ” ütleb professor Jens-Christian Svenning. Ta juhib ECONOVOt ja on artikli juhtiv autor. Ta lisab: “Teine oluline muster, mis vaidleb vastu kliima rollile, on see, et hiljutised megafauna väljasuremised tabasid sama tugevalt nii klimaatiliselt stabiilseid alasid kui ka ebastabiilseid piirkondi.”
Jens Christian Svenning seisab New Yorgi loodusloomuuseumis eksponeeritud hiiglasliku maalaisku Lestodon armatus kivistunud luustiku juures. Foto: Else Magaard, Århusi ülikool
Tõhusad kütid ja haavatavad hiiglased
Arheoloogid on leidnud väga suurtele loomadele mõeldud püüniseid ning iidsete inimeste luude ja odaotstest pärit valgujääkide isotoopanalüüsid näitavad, et nad küttisid ja sõid suurimaid imetajaid.
Jens-Christian Svenning lisab: “Tolleaegsed inimesed olid tõhusad kütid isegi kõige suurematele loomaliikidele ja neil oli selgelt võime vähendada suurte loomade populatsioone. Need suured loomad olid ja on eriti haavatavad ülekasutuse suhtes, kuna neil on pikk tiinusperiood, väga vähe järglasi korraga ja suguküpsuse saavutamiseks kulub aastaid.”
Analüüs näitab, et suurte loomade – mammutid, mastodonid, hiiglaslikud laiskud (Megatherium) – küttimine oli laialt levinud ja järjepidev kogu maailmas.
Väljasuremine toimus kõikjal pärast inimese saabumist
See näitab ka, et liike suri välja väga erinevatel aegadel ja erineva kiirusega kogu maailmas. Mõnes piirkonnas juhtus see üsna kiiresti, teistes kohtades kulus selleks üle 10 000 aasta. Kuid kõikjal toimus see pärast kaasaegsete inimeste saabumist või Aafrika puhul pärast inimeste kultuurilist arengut.
… igat tüüpi keskkondades
Liigid surid välja kõigil mandritel, välja arvatud Antarktika, ja igat tüüpi ökosüsteemides, alates troopilistest metsadest ja savannidest kuni Vahemere piirkonnani ning parasvöötme metsadest ja steppidest kuni arktiliste ökosüsteemideni.
“Paljud väljasurnud liigid võiksid areneda erinevat tüüpi keskkondades. Seetõttu ei saa nende väljasuremist seletada kliimamuutustega, mis põhjustasid teatud ökosüsteemitüübi, näiteks mammutistepi kadumise, kus samuti elasid vaid mõned megafaunaliigid,” selgitab Jens-Christian Svenning. “Enamik liike elas troopilistes tingimustes ja oleks tegelikult pidanud kasu saama viimase jääaja lõpu soojenemisest.”
Ökoloogilised tagajärjed ja soovitused
Teadlased märgivad, et megafauna kadumisel olid sügavad ökoloogilised tagajärjed. Suured loomad mängivad ökosüsteemides keskset rolli, mõjutades taimestiku struktuuri (nt tasakaal tihedate metsade ja avatud alade vahel), seemnete levikut ja toitainete ringlust. Nende kadumine on toonud kaasa olulisi muutusi ökosüsteemi struktuurides ja funktsioonides.
“Meie tulemused rõhutavad vajadust aktiivsete kaitse- ja taastamispüüdluste järele. Suurte imetajate taasasustamise abil saame aidata taastada ökoloogilist tasakaalu ja toetada bioloogilist mitmekesisust, mis arenes välja megafauna rikastes ökosüsteemides,” ütleb Jens-Christian Svenning.
Väljasurnud ja ellujäänud liikide arvud pärinevad vabalt ligipääsetavast andmebaasist PHYLACINE 1.2.1, mis loetleb kõik teadaolevad viimase 129 000 aasta jooksul elanud imetajad, sealhulgas need, kes on hiljuti välja surnud või keda leidub ainult vangistuses.
Loe ka: Fosforit pole vaja kaevandada – see tuleb eraldada reoveest
One thought on “Inimesed vastutavad suurte imetajate väljasuremise eest”